Valdur Mikita
tunnetus, mis meil ühena vähestest on veel säilinud, määravad maailma tulevikku olulisel
määral ning me saame hakkama, on ju võluv. Oleme justkui normaalsuse reservaat. Seda on
hea uskuda ja inimesed usuvad. Positiivsusesse tasub uskuda, sest seda pakutakse vähe. Aga
Mikita allutab meid oma positiivse ja turvalise mõju alla.
Nii ,,Lingvistilist metsa" kui ka ,,Lindvistikat" lugenule teeb ilmselt nalja, kui ta sattub mõne
eestlase peale, kes ninatargalt teatab, et vanad ajad on möödas, nüüd oleme me linnarahvas.
Eriti kui tead, et enamus niiviisi väitnuist veedab kvaliteetaega metsas seeni või marju
korjates, keedab õhtuti rohtudest teed ja pageb igal nädalavahetusel kiiruga suvilasse või
päritud maamaja eraldatusse.
Autoril on kujundlik mõtlemine ja mis teeb teda ilmselt eriliseks, ka võime peas tekkinud
kujundeid meeles pidada. Või siis vähemalt võime selliseid kujundeid hiljem sarnastele
annaabi.ee 
