Tõde ja Õigus II Terve tekst
Endises Slopasevi toas elab nüüd kõhetu ja rõugearmiline Kulebjakov, kes käib nina
ülestõstetud palitukraes, nagu tahaks ta teiste eest varjata, et tema näos korduvad perioodiliselt
mingisugused närvlikud tõmbed. Tema õpetab kõrgemates klassides ajalugu ja oma tundide
sissejuhatuseks jutustas ta Indreku klassis prantsuse suurest revolutsioonist, mis on üldse tema
suurimaid paleusi. Jutustades sattus ta vaimustusse ja siis tõmbles tema näos kahekordselt, nii
et tönts ninaotski liikus. Silmad läksid omal niiskeks, nagu puhuks kustki äkki vinge tuuleiil.
Nagu hiljem selgus, see vaikne, kõhetu nosija, kel pehme pilk ja nõrk kõlatu hääl, armastas
ajaloos aina suuri ja vägevaid sündmusi, hävitavaid pöördepunktilisi kokkupõrkeid,
halastamatuid rünnakuid. Lahinguid kirjeldades tõmbusid tema väikesed, kondised käed
rusikasse ja need surus ta siis pikkamisi kokku, nagu peaks ta nende vahel rusudeks litsuma
midagi visa ja sitket, pingutades kogu oma jõudu