Eestikeelne ilukirjandus 18. sajand
Esimene eestlase loodud luuletus on
Puhja köstri ja kooliõpetaja Käsu
Hansu 1708. aastast pärinev
kaebelaul „Oh! ma waene Tardo Liin”.
See räägib Tartule Põhjasõjas Vene
vägede läbi osakssaanud
kannatustest, mida autor tõlgendab
kui Jumala karistust linnakodanike
patuelu eest.
Wiis head jutto Ühhe Öppetaja ja usklikko
Tallopoia wahhel : Nende Juhhatamisseks
üllespandud, Kes süddamest püüdwad
uskudes ja Jummalat Jesusse nimmel palludes
pühha kirja luggemissest omma hingele
tössist kasso sada
18. saj viimasel veerandil ilmus aga juba
mahukaid õpetliku sisuga juturaamatuid
Fr. W. Von Willmann „Juttud ja teggud“,
mis sisaldas valikut rahvusvaheliselt
levinu valmidest ja mõistujuttudest.
Eesti kirjanduse ajaloo esimesi
suursaavutusi on täieliku eestikeelse
Piibli „Piibli Ramat / se on keik se Jummala
Sanna...”(1739)
F. G