NIMEKORRALDUS koondkonspekt
1898 eesmärgiks leida saksakeelsete nimede asemele eestikeelsed, Tõnissoni raamat saksa
nimetraditsiooni vastu. pärast hakkasid ka teistes kalendrites ilmuma tähtnimed. Suur osa
pakutud nimedest ei leidnud kasutust. Tekkisid reeglipärasused. Pakuti, et mehenimed
võiksid lõppede o ja u-ga, naistenimed a või e-ga. Rahva sekka levisid ettepanekud alates
1905-1906. Algus puudutasid uuendused vaid naisenimesid. Palju mõjutas nimemoodi
ilukirjandus ja kalendrite soovitused. Ilmusid ka nimevalimikud. Eesti nimede allikateks on
vanad ürikud, Henriku Liivimaa kroonika rahvaluule, soome keelest, eesti kirjandus,
väljamõeldud nimed (Ando, Laie,Luule, Õie). XX sajandil olid suurem osa nimedest eesti
nimed, kuigi 1930. Aastatest tulid moodi üleeuroopalised nimed: Salme, Leida, Hilja, Laine,
Lembit, Endel, Kalju, Ülo. 40-50-aastad oli nimekasutus alalhoidlik, suurem osa oli
traditsioonilised eesti nimed, üldarv oli ka väiksem: Maie, Malle, Mare, Anne, Rein. Aeg