ONOMASTIKA ARVESTUS
19.saj uurisidki põhiliselt baltisakslased, kes uurisid
tegelikult oma sugulust, aga puutusid kokku ka kohanimedega. Nad püüdsid ka vere-lõpulisi kohanimesid
seletada.
Mihkel Veske uuris vere-lõpulisi kohanimesid ja Jakob Hurt uuris ne-lõpulisi sõnu (sh kohanimed).
Taani hindamisraamat köitis uurijaid algusest peale. See märgati 19.saj kui üht Eesti vanimat allikat
kohanimede kohta. Seda uurisid Eisen, Schnellmann.
Heikki Ojasuu võttis oma nimeuurimustes juttu ka Eesti kohanimed, mis Soome kohanimedega haakusid, nt
Pärnu, Jägala, Järvamaa.
Lauri Kettunen hakkas kirjutama kohanimedest 20.saj alguses. Tema suurim töö oli 1955 ilmunud „Eesti
kohanimede etümoloogia“. See on tänini ainus nimeliselt kõiki Eesti kohanimesid haarav uurimus. Ta tugines
Eiseni materjalile, mis kahjuks oli vigane, mistõttu on teinekord tema järeldused ka vigased.