kohanimed". Eesti Keele Sihtasutus. Tallinn 2002. Kohanimede ülevaate esimeses osas on juttu toponüümide olemusest, muutumisest ja uurimisest. Teine osa annab pildi Eesti kohanimede süsteemist, struktuurist, levikust, komponentidest ja morfoloogiast. Osa lõpetab peatükk tüüpilisematest Eesti kohanimedest. Üldkeelekorralduse alaliigid on oskuskeelekorraldus ja nimekorraldus. Seadusega on reguleeritud kohanimeseadus, nimeseadus ja ärinimed. Oluline roll nimeuurimises on Henn Saaril, kes oli nimekorralduses väga mitmekülgne. Henn Saari ,,Keelehääling". Eesti Raadio ,,Keeleminutid" 1975-1999. Koostanud Sirje Mäearu. Eesti Keele Sihtasutus 2004. 1976. aastal ilmunud keelehäälingu järg on sisuliselt oma aja keele- ja ühiskonnaelu kroonika. Henn Saari igakuised Keeleminutid olid raadiokuulajate seas oma särava esitlusviisi tõttu väga oodatud. Kokku kolmekümne aasta ja
Erilähtesed on Kallaste, Saarõpää, Permisküla. Eesti algupäraga Venemaal on Томасова Гора (Toomasmäe), Раюши. Vastastikustest sõnalaenudest on tekkinud Pikk kriiva (maastik Ida-Virumaal), кузик (Venemaal segunenud nimi Jõetagune kuusik). Iisaku omapärane mikrotoponüümika. 4. Kohanimede struktuur. Topoformandid. Kohanimede struktuuris on välja kujunenud 2 jaotust: diakrooniline ja struktuuriline jaotus. Diakroonilist kasutatakse nimeuurimises traditsiooniliselt. Determinant – grammatilises mõttes põhisõna, apellatiivid ehk nimetused, mis tähistavad koha liiki (jõgi, järv, mets, küla). Oma otseses tähenduses olevad apellatiivid on nimetavas käändes. Kui determinanti nimes pole, on see elliptiline (ellips = väljajätt) nimetus, mis on tüüpiliselt asustusnimed, kasutatakse ainult atribuuti. Teoorias on elliptilised nimed olnud alati determinandiga, aga tänapäeval sünnivad kahepalgeliseks,
annaabi.ee 
