Loos räägiti sellest, kuidas noor lesknaine Juudit nägi ilmutust ja rääkis sellest oma kodulinlastele. Ilmutus käskis tal asuda vaenlaste poolele ja päästa kodulinn Petuulia. Olles Olovernese juures ihkab Juudit kuulsusejanu ja võimu. Juudit palus isegi Olovernesel Nebukadnetsar tappa ja tema asemel troonile asuda. Olovernes ei jahtinud võimu, temale selline elustiil ei sobinud, ta pidas Juuditit võimuahneks ja enesekeskseks. Juuditis tärkab isegi väike kirehoog, kui ta viibis Nimetuga. Kui Juudit aru sai, et Olovernes on ta kavatsustele jälile saanud, ootas ta ööd. Kui juudit oli Olovernesega kahekesi jäänud ja too uinunud, haaras Juudit mehe mõõga ja lõikas tal pea otsast. Peale seda naasesid nad kodukülla, kus kõik kummardasid ja tänasid teda linna vabastamise eest. Juudit oli alatu pettur, sest palus jehoovat, et too õnnistaks teda kavaluse ja tarkusega. Valetas Olovernesele. Tappis oma mehe kuna too ei pööranud talle enam palju tähelepanu ja kohtles
Küll aga seepärast, et sel kombel äratehtuina ei püüagi me vaatajaina võimatut, s.o samastuda Juuditiga, s.o mõista naist, kes on saladus. Ja nii jääb meil aega jõukohasema ülesande jaoks - vaadata laval mehi, aru saada nende käitumise motiividest. Ja seal on, mida vaadata, sest tundub, et Merle Palmiste selgemate piirjoontega ja samas läbipaistvam Juudit käivitab ka laval eelmisest suvest täpsema ja jõulisema vastasmängu nii peavanem Osia (Andrus Allikvee) kui Nimetuga (Hendrik Toompere). Peeter Volkonski Olovernesest kõnelemata. Kõik need mehed valivad vabasurma, sest saavad aru, et nad on alt läinud. Mitte et Juudit neid kuidagi alt vedanud oleks. See on seesama, mida Tammsaare Juuditil lausuda laseb: «Naine ei pea mitte inimene olema, sest inimene on igav», ja kõik need teised sõnad. See on olukord, kus naine lihtsalt on ja läheb ja kogu jama keeravad kokku mehed, kes ei saa millestki aru, või paremal juhul - saavad ühel hetkel aru, et
annaabi.ee 
