Põhjasõda
linnarahvakoolide rajamise kõrval edendas Katariina meelsamini kauneid kunste, ka ise
ilukirjandust harrastades, ning kuulutas välja ususallivuse peale juutide. Lääne-
Euroopale, kelle kultuurile Katariina Venemaa avas, esines ta valgustatud monarhi ja
diplomaadina, siseriikluses oli kõigest isepäine türann keset vohavat korruptsiooni.
Sõnades pärisorjust arvustav, Katariina hoopis kinnistas talurahva rõhutud olukorda,
millega kaasnesid ulatuslikud rahutused, nimetatavalt Jemeljan Pugatsovi ülestõus 1773.
Tsensuur kõvenes eriliselt. Kaunid kunstid ei tohtinud kujutada tegelikkust, nagu eksis
Aleksandr Radistsev, kelle Katariina kiirelt asumisele saatis.
Välispoliitiliselt hoolitses Katariina ennekõike Vene riigi piiride nihutamise eest, mis nii
laialdasel määral polnud õnnestunud ühelgi ta eelkäijal. Peamisi muresid oli sekkumine
Poola kui Venemaa jaoks ammuse vaenu- ja mässukolde riigiasjadesse, mis viidi lõpule
Kolmanda Poola jagamisega 1795
annaabi.ee 
