RÜÜTLIKASVATUS
alustas oma rüütliks saamist paažina teenides. Seal õpetati talle häid kombeid ja head käitumist
seltskonnas.Paažidena jätkusid poiste igapäevased treeningud- vehklesid, ratsutasid, ujusid,
jooksid, võitlesid üksteisega. Nad olid tegelikult oma isanda teenrid- paažid puhastasid ta relvi ja
riideid, neid õpetati turvisemundrit isandale selgaajama, pidid tallis hobuseid puhastama ja
tundma lahingus vajalikke võtteid. Tuli aeg ja isand nimetask nad oma relvakanjdateks. See oli
pidulik sündmus, sellest teatati ka poisi vanematele, korraldati pidusööming ja turniir. Vanemad
juhtisid, oõlevad vahaküünlad käes, poja alatari ette, kus preester alatari pühitsetud mõõga ja vöö
vastsele relvakandjale ümber kinnitas. Relvakandjad jagusneid oma kohustuste tõttu eri
liikidesse: kõige kõrgem oli relvakandja, kes seisis otseselt ptarooni ja tolle abikaasa teenistuses,