Onomastika, nimekorraldus
märtsist 1975), seni olid külanimedega tegelnud kohalikud külanõukogud.
Nimede korrastamisega seoses ilmus ajakirjanduses selgitusi ja üksiknimede
käsitlusi (vt nt Pall, Simm 1977). Senistest põhjalikem oli Valdek Palli artikkel
"Eesti kohanimede normimine" (Pall 1976), mis käsitles normimise
üldpõhimõtteid. Selle kohaselt tuleks ametliku kuju fikseerimisel tuleks
arvesse võtta 1) nime kohalik murdeline kuju, 2) kirjakeele ühtsuse nõue, 3)
nimetarvituse traditsioon, 4) nime struktuur, 5) etümoloogia. Artiklis vaadeldi
murdeliste ja kirjakeelsete kohanimede vahekorda üksikute häälikuvahelduste
näitel (h nimede alguses, ühe- ja kahekordsed konsonandid või vokaalid, ts või
ds, järgsilbi o või u, esisilbi e või ä jm), kohanimede kokku- ja
lahkukirjutamist ning kohakäänete tarvitust.
Asulanimede reformi jõustas Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidium 25.
veebruari 1977. a seadlusega (ENSV Teataja 1977, 11, 127). Nimede keeleline
annaabi.ee 
