"nimeandmisega" - 1 õppematerjal

Eestlaste nimepaneku traditsioon ja selle muutumine

vastuvõtmist inimühiskonda. Rituaal ise on küll lühike ja vältab vaid põgusad hetked, kuid selle osa vastsündinu saatuse kujundamisel oli määrav. (Valk 2009) Selgitada tuleb ristimise ja nimepaneku vahekorda. Neid ei saa samastada, sest ristimine on kiriklik kombetalitus, sakrament, mille sisuks on rituaalne pärispatu mahapesemine ja inimese vastuvõtmine kristlikku kogudusse, mis tähendas ühtlasi vastsündinu kui ühiskonna liikme tunnustamist. Nimeandmisega tekkis seos seetõttu, et ristimisel on kombeks nimetada last nimepidi ja see ühtlasi kirikuraamatusse kanda. Mõnikord võis laps ristimise puhul ka ilma nimeta jääda. Näiteks rootsiaegse luterliku agenda järgi peab pastor juhul, kui ristimine toimus ilma tema osavõtuta, ristijale küsimuse esitama, kas laps on nime saanud. Juhul, kui tal veel seda ei peaks olema, antakse nimi alles siis, kui ristimist õpetaja juurde registreerima minnakse. (Ibid)