A. Tšehhov "Rotschildi viiul"
naine hirmust. Jah, ta oli tal teejoomise ära keelanud, sest ilma selletagi olid kulud
suured, ja naine jõi ainult kuuma vett. Ja ta mõistis, miks naisel oli nüüd niisugune
imelik, rõõmus nägu, ning tal hakkas jube.
Oodanud hommikuni laenas ta naabrilt hobuse ja viis Marfa haiglasse. Siin oli tõbiseid
vähe ja sellepärast ei tulnud kaua oodata, ainult tundi kolm. Tema suureks heameeleks ei
võtnud haigeid seekord vastu tohter, kes oli haige, vaid vana velsker Maksim Nikolaits,
kellest kõik linnas rääkisid, et kuigi ta joob ja kakleb, taipab ta rohkem kui tohter ise.
,,Tere jumalime," ütles Jakov, juhtides eite vastuvõtutuppa. ,,Vabandage, Maksim
Nikolaits, et teid oma tühiasjadega tülitame. Olge lahked, näe, siin on mu küljeluu
haigeks jäänud. Nii- öelda elukaaslane, vabandage väljendust..."
Halle kulme kortsutades ja põskhabet siludes hakkas velsker vanaeite läbi vaatama, see