Antikehade moodustumise saab nikkel esile kutsuda alles pärast seda, kui ta on liitunud mõne teise, tavaliselt valgumolekuliga, mis toimib nagu nikli kandur. Samasuguselt, s.t. organismi valkudega liitudes muutuvad allergeenseteks ka penitsilliin jt. ravimid, osa maomürke (näiteks eefa), juuksevärv parafenüleendiamiin jne. Nikliallergiat esineb sageli nikeldajatel, kellel esialgu tekib nahapõletik, mis kiiresti muutub ekseemiks. Lööve võib areneda ka rõivastega kaetud kehaosadel. Nikliallergia korral ilmuvad põletikunähud kohtades, kus nahk puutub kokku nikeldatud esemetega, näiteks käekella või -võruga, rinnahoidja nikeldatud pandla või sukahoidja trippidega. Allergilist löövet täheldatakse vahetevahel nende inimeste kätel, kes sageli käsitsevad nikeldatud riistu või instrumente. Järelikult on põhjendatud ka mure niklit sisaldavate ühe- ja kaheeuroste müntide käibeletuleku pärast. Mõningatel andmetel esineb nikliallergiat 20 protsendil eurooplastest.
päikest. Päikesele avatud kehaosadel (näol, kaelal, kõrva taga) tekib punetus, põletikuliste nähtude möödudes jääb kahjustatud piirkonda pigmendilaik. Küünelakid põletikuline kolle võib asuda küüne lähedal olevas pehmes koes, kuid protsess võib kanduda üle ka põhikoldest eemal olevatele nahapindadele (käsivartele, kaelale, kõrva taha). Laki koosseisu kuuluvate keemiliste ainete toimel võib organismi tundlikkus suureneda. Nikliallergia põhjustajaks on ehetes (kõrvarõngad, kaelaehted, käevõrud jm), aga ka näiteks kellarihma pandlas või prilliraamides leiduv nikkel. Kui süüdi on kõrvarõngad, tekivad põletikulised nähud algul kõrvanibul, kuid protsess võib üle kanduda ka teistele kehaosadele, kus niklit sisaldav esemega pole mingit kokkupuudet olnud. Tänapäeval on nikliallergia üks tõsisemaid allergia vorme ja teadlaste kinnitusel ei vabaneta kord saadud nikliallergiast kunagi.