Henrik Visnapuu - biograafia
1920. aastal ilmus Visnapuult koguni kolm luuleraamatut: "Talihari", "Hõbedased
kuljused" ja "Käoorvik". Need kõnelevad poeedi arengust, tema oskusest valitseda sõna ja
huvist luule rütmi- ja kõlanähtuste vastu. Sisus liigub luuletaja sõja- ja
revolutsioonisündmuste, enda sisekonfliktide ja -tunnete ning armastus- ja looduselamuste
vallas.
Nagu eesti luules üldse, nii tuleb ka Visnapuu 20. aastate alguse loomingus esile
elulähedane ajaluule. Kogudes "Ränikivi" (1925), "Maarjamaa laulud" (1927),
"Puuslikud" (1929) ja "Tuulesõel" (1931) on valdav mõtte- ja koduluule. Neis kogudes
mõtiskleb Visnapuu kodumaa olude ja elukorralduse üle, püüab süüvida rahva mõttelaadi ja
võitleb ebajumalatega. 20-ndad on Visnapuu luules heitlikud aastad ja lõpevad tõdemusega, et
ta ei suuda olla ühiskonnale tõekuulutaja ja kohtumõistja. Väsinud luuletaja pöördub