Sammaltaimed
haudadest: helmestena, keedena, ripatsitena ja rinnanõeltena, mõõgapidemete
panuskaunistustena ja muidugi ka sõrmusekividena.
Läänemere kallastelt Vahemere-äärsetesse kultuurikeskustesse merevaiku vedavad
kaupmehed mõtlesid nende pruunikaskollaste kivide päritolu ja tekke kohta üpris kummalisi
lugusid välja. Ühed arvasid, et tegemist on tardunud merevahuga, teised arvasid, et need on
taevaliku päritoluga higipiisad. Veel rooma kirjanik Plinius teab rääkida kreeka teadlasest
Nikiasest:
"Nikias pidas merevaiku omapäraseks päikese mahlaks. Tema arvates põrkavad kiired läänes
kõvemini vastu maad ja neist eritub rasvast higi. Selle uhuvad ookeani vood Germaania
randa."
Nende muinasjutuliste seletuste üle pole põhjust naerda, sest veel enam kui poolteist
aastatuhandet hiljem olid vanad kujutelmad nii sügavale pähe kulunud, et üks saksa õpetlane
arvas:
"Merevaik on randa uhutud ning rohke soolaga segatud ja kokkupressitud merevaht, mis on
annaabi.ee 
