E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
»
«Enam ma ei tule.»
«Ei tule?»
144
«Mitte jalaga.»
«Siis oled sa ikka tõesti vihane?»
«Olen jah.»
«Kas minu peale ka?»
«Ei, sinu peale ei ole, aga . . . ma ei tea, kuldas ma pean ütlema . . . sa ei ole mulle
praegu mitte nõnda armas kui muidu. Vaata, sa oled täiesti oma ema nägu, ja see paneb mind
mõtlema. Kui ma täna tema kurja nägu nägin ja ta alatut mõnamist kuulasin, tuli mulle see
kentsakas mõte, nagu oleksid sina ise see olnud, nagu võiksid sina ka niisuguseis saada. Tont
teid, naisi, teab! Ma ehmatasin isegi ara, nii et süda valutama hakkas. Praegugi valutab, ja
pea on kurbi mõtteid täis. Mina ei teadnud siiamaani mingisugust vahet sakste ega
maainimeste
vahele teha, aga teile laulab ema iga päev ette, et saksad üksi inimesed ja meiesugune
paljas loom olevat; ehk mõjub see pikkamisi ka sinu ja Priidu peale, ja te hakkate mind ka
alatuks pidama.»
«Sa ei armasta mind enam?» küsis Mai surija häälega.