V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Tehke,
nagu loeksite mõlemad palveraamatust «Dominus^» * mina aga heidan selle vahe sees pilgu
aknaaugust sisse. Patukahetseja tunneb mind vähekene. Ma annan teile siis teada, kunas teie
tulla võite.»
Ta läks üksinda aknaaugu juurde. Vaevalt oli ta pilk sinna sisse tunginud, kui ta näkku
ilmus sügav kaastundmus. Ta rõõmus ja avameelne pale muutis järsult värvi ja ilmet,
otsekui oleks ta päikesekiirte alt sattunud kuukiirte alla. Ta silmad niiskusid, suu tõmbus
virilaks, nagu oleks ta nutta tahtnud. Ta pani sõrme huultele ja andis Mahiette'ile mõista, et
ta lähemale astuks.
211
Mahiette lähenes erutatuna, vaikides ja kikivarvul, nagu surija voodile.
Kui naised paigale tardunult ja hinge kinni pidades võretatud aknaavast Rotiaugu
sisemusse vaatasid, avanes nende silmade ees kurb vaatepilt.
Kong oli kitsas ja madal, gooti võlviga, seestpoolt väga sarnane piiskopi suure mitra
õõnsusega