RALPH WALDO EMERSON
Kui ma oleksin kindel sinus, kindel sinu võimekuses, kindel, et sa sobitad oma meeleolu minu
omaga, siis ei mõtleks ma enam iial tühiasjust seoses su tulekute ja minekutega. Ma pole kuigi
tark; mu meeleolud on üsna hoomatavad; ja ma austan sinu geeniust; see on minust veel
loodimata; ometi ei söanda ma loota, et sa mind täiuslikult mõistaksid, ja nii valmistad sa mulle
nauditavat piina. Sinu igavesti või mitte iialgi.
2
Üks päevikusissekanne 1833. aastast kõlab: "Kogu mu edu, niipaljuke kui teda on, koosneb tervenisti nurjumistest
üksikasjades."
3
Vrdl luuletusest "Anna armule kõik" (Give All to Love): "Kui pooljumalad lahkuvad, / siis saabuvad jumalad."
Ometi kõlbavad need rahutud rõõmud ja peened piinad küll uudishimu, ent mitte elu aineks.
Neid ei tohi hellitada. See tähendaks kududa ämblikuvõrke, mitte kangast.4 Meie sõprused
ruttavad kiirete ja kehvade järelduste poole, sest me lõimime nad veini ja ulmade looriks, mitte
inimsüdame sitkeks koeks