Vankrirattaq
August läts näost punatsõs ja es saaq sõnnagi suust. Halb aimdus pitsit
hõngutoru kokku. Ku August aidaussõ valla tegi, marsse konstaabli rüäsalvõ
manu, tsusas käe vilä sisse ja tõmmas vällä vahsõ vankriratta. Segäsi sis viil paar
kõrda rüki ja ku midägi es lövvä, kärät Augustilõ:“Kos tõõnõ om?“ August võtsõ
tõsõgi ratta vällä.
„Panõ hopõn ette, rattaq vankri pääle ja sõidat mul takan!“
Konstaabli jalgrattaga iin, August hobõsõga takan ja niimuudu terve Kärnä külä
igä peremehe ja popsi poolõ. Kõigiga tegi konstaabli juttu, kül maast ja ilmast, ja
egas küsümäta jäetü, et mis tuu Juurõ August sul takan sõit?
„A August. No August vii Kribulõ varastõt vahtsit vankrirattid tagasi.“
P.S Kohanimeq ja inemiste nime omma muudõtu, selle et mi külan viil inemise
elässe, kelle esä noid rattid ostsõ. Lugu om kirjä pantu Oskar Leoki mäletämise
järgi ja joba 15 aastat tagasi
annaabi.ee 
