Seega on regulaarselt muutlike tingimustega kooslused sageli liigirikkamad. Elupaiga häiritus Tugeva häirimise korral (näiteks ülekarjatatav karjamaa) ei suuda paljud liigid elupaigas vastu pidada ja mitmekesisus on madal. Norga häirimise korral (jäätmaad, roostikud) kujuneb sageli üks või mõned dominantsed liigid, kelle kõrval teised liigid ei suuda kasvada ja mitmekesisus on madal. Mitmekesisteks kujunevad sageli kooslused, kus häirimine on keskmine. Näiteks niidetaval või karjatataval rohumaal hoiavad inimene või kariloomad taimede omavahelise konkurentsi madala. Need kooslused on seetõttu liigirikkad, sageli liigirikkamad kui sama piirkonna looduslikud kooslused (vähemalt taimestiku poolest). 93. Häiritus kui mitmekesisust mõjutav tegur? Elupaiga häiritus Tugeva häirimise korral (näiteks ülekarjatatav karjamaa) ei suuda paljud liigid elupaigas vastu pidada ja mitmekesisus on madal. Nõrga häirimise korral (jäätmaad, roostikud) kujuneb sageli
Neid ei saa järglastele pärandada, kuigi fenotüüpne kohanemisvõime ja selle piir sõltuvad pärilikkusteguritest. Fenotüüpse kohanemise tõttu võivad geneetiliselt täiesti sarnased isendid areneda fenotüübilt erinevateks. Tuntud näide on mäestikes elavate inimeste kohanemine madala hapnikusisaldusega, nii et nende vere hemoglobiinisisaldus suureneb. Näit. võilill kasvab niitmata alal kuni poole meetri kõrguseks, kuid niidetaval alal on tiheda rosetina vastu maapinda, ning kiire kasvu tõttu õitseb uuesti juba päev pärast niitmist. Kohanemisele üsna sarnane on õppimine. Kõrgematel loomadel võivad mälu ja õppimine olla tähtsaimad kohanemise kandjad, näiteks sotsiaalse keskkonna suhtes. On palju näiteid selle kohta, kuidas loomad õpivad elama inimese poolt muudetud keskkonnas. Harjumine inimese läheduse ja liiklusega peegeldub näit. lindude põgenemiskauguse vähenemisega tihedalt asustatud aladel
annaabi.ee 
