Tõde ja Õigus II Terve tekst
,,Aga nõnda saate ju kaelani märjaks, kallab kui toobri servast," ütles Indrek.
Lõppes viimaks sellega, et vanem õde ronis lauaotste vahelt, mida Indrek aitas postist eemale
hoida, nooremale õele järele ja nõnda ootasid nad kolmekesi vihmavalingu lakkamist.
,,Istu aga meile lähemale," ütles Indreku süles asuv õde Mollile, ,,sest meie kahekesi ei karda."
,,Tõepoolest, preili, istuge lähemale, kui te kardate," ütles Indrek.
Nõnda siis nihkusidki need kolm iga kõueraksatusega aina koomale, nagu tahaksid nemadki
kõik korraga surra, kui pikne peaks tabama. Aga vaevalt mõtles ükski neist praegusel
silmapilgul surmast, vähemalt Indrek mitte. Tema mõtles sootuks midagi muud. Tema mõtles
sellest, et seda neiut, kes tema kõrval istub õlekool, on ta varemaltki näinud. Tema teab seda
sellepärast, et selles neius on midagi, mis köitis tema tähelepanu esimesest silmapilgust saadik,
nimelt -- imelik vormide ümmarikkus
annaabi.ee 
