Mõistete „häbi“ ja „hirm“ semiootikast kultuurimehhanismis
hüpertroofia toob endaga kaasa „häbi“ sfääri kadumise( vrd Tacituse „Annaalid“, Brechti
„Kolmanda impeeriumi hirm ja meeleheide“) kuni sellisteni, kus häbi on ainukeseks
keeldude reguleerijaks.
Erilise kultuurilise tähenduse omandavad käitumiste, mida tajutakse kui „hirmuta“ või
„häbita“, kirjeldused. Viimasel juhul tuleb eristada välisest vaatepunktist „häbitut“
käitumist (nt 19. saj keskpaiga vene nihiliste, kes ajalooliselt sätestasid uut tüüpi moraali,
tajuti kui häbi normide rikkujaid) või isiklikust – antud grupi esindajate vaatepunktist
(küünikud, hipid).