Kirjand ''Fausti'' põhjal, teemal ''Jumal pole surnud''
On alati arvatud, et tarkus on väärtus, intelligentsed inimesed
saavutavad edu, kuid kas ikka on nii? Täna räägitakse emotsionaalsest intelligentsusest kui
privileegist, mis seab intelligentsuse madalamale kohale inimeste elus. Tundetarkus on ürgne
tarkus ja neid otsuseid, mis inimese elu kõige enam muuta võivad, teeb ta oma tunnetest
suunatuna.
Faust oli kahtlev mees, kes ei olnud leidnud elu mõtet. Mefistofeles nägi seda ning kasutas ära
tema nõrkust.
Faust oli täielik nihhilist, elujaatamine oli temale võõras, kuna ta ei uskunud enda sees
olevasse Kõiksuse Loojasse - nagu Kurt Vonnegut armastas Jumala kohta öelda. Kui Faust
oleks öelnud ''oh ilus hetk, oh viibi veel,'' siis Jumal oleks kihlveo võitnud. Miks Faust ei
uskunud Loojasse? Võib-olla oli tema ja osa inimkonnast kaotanud usu jumalikku õndsusesse
sõdade, näljahädade jms tõttu, aga võib-olla ta lihtsalt ei aimanud Jumala olemust. Jumal ei
annaabi.ee 
