Mehis Heinsaar
vähemalt mingi asjakohase häälestuse. Olulisem viide oleks siiski maagiline realism. Sest
üldiselt ei aktualiseeru Heinsaare novellides mitte niivõrd iseäralikud tegelased ja veidrad
süzheejoonised, vaid kogu kummaline reaalsusekujutus. Me viibime esimesest leheküljest
kuni viimaseni selgesti "maagilises" reaalsuses. See on tõelus, kus kõik on elav, kõik piirid
ületatavad ja kõik seosed võimalikud. Seejuures ei paku Heinsaar oma maailma välja
kavala nihestusena, vaid loomuliku ja konkreetse reaalsusena. Pea igas palas leidub
viiteid, et kummalised asjad sünnivad Eestis. Näiteks Tartu Supilinnas või Taageperas,
mille argireaalsus on tuntav läbi fantaasiamängude. Ja novellis "Esimese eestlase
jutustus" jõutakse koguni uue maailma alguse kujutluseni. Nii et kui Heinsaare novelle juba
nimetada, siis võiks neid nimetada eestipäraseks maagiliseks realismiks.
Aga mis siis Heinsaare lugudes sünnib? Lihtsuse mõttes võiks lood jagada kolme kimpu.
annaabi.ee 
