Suuline keelekasutus
esile iseäranis palju ebakindlust. Aga lugejad ja kuulajad ei tea seda ega saagi teada, kui neile
seda ei öelda. Ei tohi teksti alguses kurta, et tekst on kehv ja aega jäi napiks, ega lõpus, et
rohkem ei tea, ehkki peaks ja tahaks. Tekst tuleb sõnastada nii, et see mõjuks usaldusväärselt ja
ei raiskaks lugeja kallist aega ähvarduste («nüüd hakkan, kui ma vähegi oskan, kirjutama sellest,
et») ja niisama nihelemisega («igatahes ma arvan, et see on nii, aga võib-olla ka hoopis teisti,
sest kunagi ei või teada, kuidas asjad täpselt on»). Lugeja teab ilma vastavate hoiatusteta, et
tekst, mida ta loeb, väljendab oma autori mõtteid, teadmisi ja seisukohti ning just sel määral, kui
autoril neid on.
Asjatundlikkust ja usaldusväärsust annab juurde oma mõtete organiseerimine. Tekst ei ole
niidirull, mida kerima hakata ja suvalises kohas katkestada, ega mingi pusa, mida ükskõik kust
annaabi.ee 
