Omapärane on hoone välisviimistlus: peamiselt tellistest ja pakivist hoone on väljast kaetud õhukeste korrapäratu kujuga graniitplaatidega, mis on kokku laotud nagu mosaiik. See jätab mulje, nagu oleks kogu hoone ehitatud massiivsetest graniitplokkidest. Osalt on kasutatud ka graniiti imiteerivaid tsementplaate. Mõisasüdamesse oli (ja on praegugi) kaks sissepääsuteed. Ajalooline (tõenäoliselt keskaegsel trassil) asuv looklev tee viib sinna kihelkonnakeskusest Viru-Nigulast. Teine ja suhteliselt sirge suundub mõisasüdamesse aga lõunast Tallinn-Narva maanteelt Koogu mõisa kohalt. Huvitavalt kombel ei olnud kumbki tee kujundatud alleeks ega ka seotud mõisasüdame planeeringuga. Mõisasüda jäi von Stackelbergide omandusse ka võõrandamise järel kuni 1940. aastani. Peale Teist maailmasõda on seal asunud nii sanatoorium kui ka profülaktoorium. 1990tel aastatel siirdus mõis eraomandusse. Mõisa peahoone renoveeriti ja restaureeriti põhjalikult 2000-01,
1866 Jüris. Suurema ulatuse sai muusikaseltside loomine 1880.-90. aastail. Neil aastakümnetel loodi muusikaseltse ka Lätis. Laulukooride arvu kasv tõi varsti kaasa selle, et kohalikud koorid hakkasid korraldama ühiseid laulupäevi- kontserte. Esimesed neist peeti Saaremaal. Pastor Martin Kõrber, kes oli asutanud Anseküla laulukoori, korraldas 1862- 63 ilmalikke kontserte Kuressaares ning 1863 laulupäeva Sõrves. Aastal 1865 toimus Jõhvis kontsert 199 lauljaga Lüganuselt ja Viru- Nigulast, kuna kolmas koor Vaivarast ei pääsenud osa võtma. Samal aja toimusid esimesed Eesti kotnsertid Tartus ja tallinnas. Aastal 1866 peeti laulupidu Simunas, 1867 Pärnu kihelkonnas Uulu mõisas, Tarvastus ning Sindi ning 1869 Pärnumaal Taalis. Samasuguseid kohalikke laulupäevi olid korraldanu lätlased aastal 1866 Ruhjas ning 1868 Valgas 100- 150 laulja osavõtul. Eestlaste lauluharrastuse tippsaavutuseks 19. sajandi teisel poolel olid viis üldlaulupidu
annaabi.ee 
