ÕENDUSE ALUSED JA TÕENDUSPÕHINE ÕENDUS
[2] Peplau ei käsitle otseselt
ühiskonda/keskkonda. Ta kirjutas oma teoorias, et keskkond koosneb inimese
välispoolsetest jõududest, mis on pandud kultuuri konteksti. Lisaks ta julgustab õde
kaaluma patsiendi kultuuri ja kobeid, sel ajal, kui patsient kohaneb haiglaga. [3]
Vastavalt Watsoni teooriale, hoolitsus (ja õendusabi) on eksisteerinud igas keskkonnas.
Hoolivat suhtumist on edasi antud põlvest põlve. [4]
Viimaseks õenduse keskseks mõisteks on „õendus“. Nightinagle defineeris õendust
kui erinevat tegevust meditsiinist ja õenduse eesmärgiks on panna patsient võimalikult
heasse seisukorda, et loodus saaks tegutseda. Õendus on tegevus, mis edendab tervist,
mis toimuvad igas hooldamise olukorras. Neid võib teha igaüks. [7] Peplau seevastu
selgitab, et õendus tegevus on raviv, sest see on tervendamise kunst, aidates patsienti,
kes on haige või vajab arstiabi. Samuti on see ka inimestevaheline protsess, kellel on
ühine eesmärk