Ta isa oli sitsiillane. Koos Carlo Carrà'ga lõi ta metafüüsilise (Pittura metafisica) kunsti liikumise. Tema isa Evaristo oli alati väga toetav poja kunstikiindumuse suhtes ja korraldas juba paariaastasele Giorgiole tema esimesed kunstitunnid koos Kreeka maalija Mavrudisega. Ta õppis kunsti nii Ateenas kui ka Firenzes. Pärast isa surma 1906. aastal kolis ta Saksamaale, et Münhenis astuda Kujutava Kunsti Akadeemiasse (Academy of Fine Arts). Selles koolis luges ta filosoofide Nietzsce ja Artur Schopenhauer'i kirjutisi ja õppis Arnold Böcklin'i ja Max Klinger'i töid. 1909. aasta suvel naases ta Itaaliasse ja veetis 6 kuud Milanos. 1910. aasta alguses kolis de Chirico Firenzesse, kus ta maalis oma esimese "Metafüüsilise Linnaväljaku" ('Metaphysical Town Square') seeria. 1911. aasta juulis veetis ta teel Pariisi mõned päevad ka Torinos. Samal aastal kolis ta Pariisi, kus ühines oma venna Andrea'ga, kelle kaudu ta tutvus Pierre Laprade'ga
on maapealne elu mõttetu, olles vaid ettevalmistus surmajärgseks eluks. Nietzsche nägi väljapääsu nihilismist võimutahte ja sama igavese taastuleku mõtlemises, mida aga suudab mõtelda ja kanda ainult üliinimene. Üliinimene-inimene sünnib inimesega alles siis, kui ta võtab enda kanda selle ülesande, mis varem oli reserveeritud Jumalale- alles siuis, kui ta loob ise oma väärtused. Nietzsce üliinimene ei esinda mingit tulevast kõrgemat inimrassi. Vaid on metafoor, millega kujundliku keele meister tahab väljendada inimsuse ideaali. Ta on tulevikus samavõrk kui mistahes eesmärk on tulevikus. See on eesmärk ja ideaal, mille suunas liigutakse. Esindab autentset, puhast inimsust.