Tapamaja, korpus viis ehk Laste ristisõda kokkuvõtlik analüüs
Billy tuleb toime oma
traumaga elades ühest hetkest teise, selle asemel et elada päevast päeva, mis
juhtub kõigepealt pärast eriti piinavat lüüasaamist Bulge'i lahingus. Billy läheb kogu
ülejäänud romaani vältel hüppab ajas edasi-tagasi, manööverdades oma elu
erinevate hetkede vahel, püüdes maha suruda mälestusi sõjast, eriti Dresdeni
pommitamisest. Billy lepib selle traagilise sündmusega alles ligi kakskümmend
aastat hiljem, kui optikute meeskvartett „Nevid“ tuletas talle meelde saksa
valvureid Dresdenis. Ootamatult täitus Billy leinaga ja imestas, miks mõjutas laul
teda nii kummaliselt, eriti pärast aastaid kestnud oletust, et tal ei ole enda ees
saladusi. Ilmselt pole ajarändamine Billy’le traumast põgenemiseks lollikindlat
väljapääsu pakkunud ning tema lahendamata mälestused sõjast hoiavad tema üle
endiselt võimu.
„„Tõesti - mul ei ole midagi viga.“ Ja ei olnud ka, välja arvatud, et Billy ei osanud
annaabi.ee 
