psühhoosi puhul (üks selle järke) ka taandarengueas (involutsioonid). Sümptomaatiline depressioon areneb kroonilise somaatiliste (südame-, vereringe-, seedeelundite ja teiste) haiguste ja mürgistuste (näiteks alkoholimürgistuse) korral. Psühhogeenne ehk reaktiivne depressioon tekib ägeda (näiteks lähedase inimese kaotus) või krooniline psühhotrauma (näiteks konfliktsituatsioon) tagajärjel ja avaldub enamasti depressiooni neuroosina. Osal juhtudel kaasneb depressiooniga rohkesti somaatilis-vegetatiivseid häireid, mida haige peab esmatähtsaiks (maskeeritud depressioon). Nüüdisajal on depressioon üldiselt hästi ravitav. Ravita võib depressioon kesta kuid ja isegi aastaid. Depressiooni diagnoositakse vaid siis, kui noorukil esineb vähemalt kahe nädala jooksul iga päev suurema osa ajast terve rida sümptomeid. Suhteliselt lühiajalist meeleolulangust nimetatakse depressiivseks episoodiks. Kerge või kroonilise
Psühhiaatrid- Freudistid vaatlevad seda kui võitlust teadvuse süvakihtides peituvate ja väljendust nõudvate bioloogiliste tungide ja kultuuri poolt ettekirjutatud normide vahel. Kultuuri normid loovad kontrollimehhanismi, mis surub sellsied tungide väljendused alla ja tõrjub nad alateadvusse, kust nad murravad välja: 1) võttes sotsiaalselt lubatava vormi 2) sotsiaalseid norme rikkuva käitumisena (kui kontrollimehhanismis tekib häire) 3) neuroosina (kui kontrollimehhanism töötab liiga hästi). 1 Sotsioloogid vaatlevad aga seda konflikti vastupidi, nimelt eelkõige antud isiku poolt omandatud antagonistlike käitumisnormide konfliktina. E. W. Burgess väidab näiteks, et psühholoogilist konflikti on alati võimalik seletada erinevate kultuuride vahelise konflikti terminites.
annaabi.ee 
