V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
See oli Saint-Germaini munkade «hüdraks»: quod monachis Sancti-Germani pratensis hydra
fuit, clericis nõva semper dissi-diorum capita suscitantibus.1 ülemdiakon kartis, et ta seal
kellegagi võib kokku puutuda. Tal oli hirm näha ükskõik mis inimese nägu. Ta möödus
ülikoolilinnast ja Saint-Germaini eeslinnast, ta tahtis linna sisse minna võimalikult hiljem.
Nii läks ta piki Pre-aux-Clercs'i, pöördus siis tühjale jalgrajale, mis seda aasa lahutab Dieu-
Neufist, ja jõudis lõpuks jõe äärde. Seal leidis dom Claude ühe paadimehe, kes teda mõne
Pariisi teenari eest mööda Seine'i ülespoole viis kuni Vanalinna sillani ja maha pani tollele
tühjale neemele, kus lugeja kord juba unistavat Gringoire'i nägi ja mis teisel pool kuningaaedu
paralleelselt Lehmade ülevedaja saarega vette küündis.
Paadi ühetooniline kiikumine ja vee sulin suigutas kuidagi õnnetut ClaudeM. Kui