seadusandlusest lähtudes käsitletakse probleeme, ja otsitakse lahendusi kuidas inimeste vajadusi rahuldada. · Seaduste universaalne kehtimine kõigi ühiskonnaliikmete suhtes - tehtud kuritöö või rikkumise eest saab inimene vastava karistuse. · Seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu lahutatust üksteisest. · Õigus omada erinevaid arvamusi ja neid vabalt levitada - jällegi on netikommentaaridega seoses kaalukausil sõnavabaduse küsimus. Siiski on tunne, et asjale lähenetakse valelt poolt. Küsimus ei saa olla sõnavabaduse piiramises, sest see vabadus peab jääma, kuid inimene peab ka oma sõnade ja tegude eest vastutama. · Kodanikuõiguste tagamine ja eraomandi kaitse riikliku omavoli eest Eestis kui õigusriigis ei esine ametnike omavoli. Mina arvan, et Eesti riik liigub aegamisi selle poole, et saada heaoluriigiks. Hetkel on
on, kuna meedias surub igaüks oma arvamust peale. Inimene peaks saama enne tegeliku ettekujutuse asjadest, millest ta hiljem meedias kuulma hakkab. Hästi on välja toodud punkt kus autor väidab, et internet võimaldab omandada infot väga kiirelt ja ka reaalajas, mis ongi tegelikult meedia funktsioon- info kiire levik. Samas jääb täiesti arusaamatuks lause: "Interneti võim on kasvamas iga hetkega, alles oli skandaal netikommentaaridega, kus üks indiviid anti kohtu alla diskrimineeriva lause kirjutamise eest." Lause teine pool tekitab segadust. Lause algus räägib teemakohaselt, kuid lõpp pole kuidagi sellega seotud. Uuriva ajakirjanduse kohta ütleks niipalju, et hea on, kui sellised inimesed on olemas, kes uurivad ja analüüsivad teiste tegemisi, kuid kas kõigil on aega ja tahtmist teiste tegemisi jälgida on juba iseasi. Samuti kahtlen selle vajalikkuse üle
annaabi.ee 
