tugev hirm kaalu tõusu ees, mistõttu tehakse äärmuslikke katseid seda vältida. Söömishäired on tavaliselt kroonilised, vahelduva kuluga ja eluohtlikud, vaid väike osa haigestunutest paraneb iseenesest.( TAI, 2009,38.) Maailma Tervishoiuorganisatsiooni poolt väljaantud RHK-10 V peatükk alusel kuuluvad söömishäired psüühika- ja käitumishäirete hulka ja jagunevad kaheks põhiliseks tähtsamaks ja selgemini eritatavaks rühmaks: anorexia nervosaks ja bulimia nervosaks. Lisaks neil kahele eristatakse veel RHK-10 alusel atüüpilist anorexia ja bulimia nervosat; liigsöömist koos muu psüühikahäirega ja oksendamist koos muu psüühikahäirega; muud täpsustatud söömishäired ( Pica ja psühhogeenne isukaotus) ning täpsustamata söömishäiret.(RHK-10/ V). 10–30%-l söömishäiretega patsientidest läheb üks häire aeg-ajalt üle teiseks ( Tekkel, 2002, 431). 1.1 Anorexia nervosa Anoreksia ehk kõhnusmishäire all (RHK-10 F50
tulemusena inimene võtab kasutusele äärmuslikud meetmed toidu paksuks tegeva mõju vähendamiseks. Isikute ealine ja sooline jagunemine on sarnane anorexia haigetega, kuid algus on mõnevõrra hilisem. Naiste ja meeste vahekord on 3:1. Tekkimise põhjused on tavaliselt samad nagu anorexia nervosa puhul. Küll aga esineb nende seas rohkem füüsilise ja psüühilise vägivalla ohvreid, kes ei ole seda kellelegi rääkinud. Ei ole harvad ka juhtumid, kus anorexia nervosa läheb üle bulimia nervosaks. Mõlemad on toitumisinstinktidega seotud, moodustavad oma sundkäitumisega sarnase kulu sõltuvushaigustega (nagu näiteks alkoholisõltuvus, kus kaotatakse ära normaalse tarbimise piir). Liigsöömishoogudel on teatud tsüklilisus, mille vallandajaks võib olla stressirohke olukord või teatud toiduainete nägemine. Reeglina sööb bulimia haige üksinda ja sageli selliseid toiduaineid, mida ta tavaliselt ei kasuta. Sageli on kodune söömisreziim korrast ära, korralikke toidukordi ei ole
annaabi.ee 
