Eesti mõisaarhitektuur historitsismist juugendini
2.2 Neorenessanss, neobarokk
Paralleelselt neogootikaga arenesid XIX sajandi 60.-90. aastail arhitektuuris neoklassikalised
suunad. Üleminek klassitsismilt neorenessanssi oli muidugi sujuvam kui neogootikasse, ometi
oli see visuaalselt tajutav. Täielikult tõrjuti välja sammasportikus ja asemele tuli ümarkaar,
mida kasutati nii sise- kui väliskujuduses. Katused muutusid peaaegu lamedaks ja püüti
visuaalselt tõsta ülemiste akende ning räästa vahelist osa. Paljude neorenessansilike hoonete
puhul on rõhutatud horisontaalset liigendust, mistõttu mõjuvad need hooned suhteliselt
madalatena. Jällegi olid valdavad ebasümmeetrilised kompositsioonid, mis oli kasulik ka
hoonete funktsionaalseks jaotamiseks elu- ja majanduskorpusteks. Huvitav ebakõla oli ka
fassaadi ja siseruumide vahel: sümmeetrilise fassaadi taga võis olla ebasümmeetriline
5
ruumiplaneering ja vastupidi, mis oli tavaline kogu historitsismi perioodi vältel