Eestlaste vabaduse järgjärguline kokkuvarisemine keskajal
tõstnud ja paavsti ees oma foogtide (tähendab vist oma piiskopi foogtide) kaudu. Ordumeeste
hulgas on olnud kurelasi, kel ristiusust muud ei ole olnud kui ristimine (Reg. 737, a. 1312). Riia
peapiiskopi kaebuse järele on ordu Saaremaal palju tuhandeid inimesi, rauku ja lapsi tapnud
(Reg. 710, a. 1305).
Sarnased kaebused esinevad ka 1305. a. kaebekirjas (U. B. 616): ordu ei kaitse paganate
pealekippumiste eest, ei luba koguni, et kerjusmungad ,,paganaile ja vastristituile (paganis et
neophitis) Jumala sõna kuulutavad. Veel 1325. a. kordab paavst Johann XXII seda etteheidet, et
ordu ei lase oma alal vabalt kuulutada Jumala sõna ,,paganaile ja uskmatuile" (paganis et
infidelibus, U. B. 700). 15. XI. 1336 käsib Tartu piiskopp Engelbert paavsti nimel muu seas, et
säärast takistust ei tohi olla jutlustamiseks ,,paganaile ja uskmatuile" (paganis et infidelibus, U.
B. 778).
Ristiusu maksvuse ja tunnustuse küsimuse vaatlusel peame silmas pidama ka asjalugu, et