rahvaste liidu kontrolli all. Iseseisvust koloniaamaad ei saavutanud. Pärast II ms olid Euroopa riigid nõrgenenud, koloniaalimpeeriumid hakkasid lagunema ning Aasia ja Aafrika asumaadest said iseseisvad riigid. Tekkivaid uusi riike püüdsid suurriigid oma mõju alla saada. Noorte riikidega sõlmiti majanudslikke ja poliitilisi kokkuleppeid, mis neid suurriikidest sõltuvaks muudaksid. Sellist poliitikat nimetati neokolonialismiks. 2 Kordamine ajaloo kontrolltööks 17.aprill Tuuli Varik Suurema osa iseseisvunud riikidest soovisid säilitada erapooletust, nii kujunes 1950ndatel 1960ndatel aastatel miteühinemisliikumine Jugoslaavia, Egiptuse ja India eestvedamisel. 9
Võimu juures püsimine nõuab pidevalt uusi kollaboratsioniste ja seda üritatakse teha läbi mitmete sammude, nt koloniaalseaduse muudatuste, millega laiendatakse koloniaalvalitsuse baasi, kaasates sinna ka kohalikke jms. Siiski tekkib vastuolu kiiremini kui suudetakse kollaboratsioniste juurde värvata. Siis loovad koloniaalvõimud mitteametlikud impeeriumid, mille abil avaldatakse survet läbi majanduslike abinõude – seda on nimetatud ka lihtsalt neokolonialismiks, kus läbi uute lepingute erinevaks koostööks on uute riikide arengut võimalik kontrollida enda huvides. Disimperialismi teooria loojaks on R. F. Holland, kes väidab, et pärast Teist maailmasõda pidid Euroopa riigid fundamentaalselt ümber hindama enda rahvulikud huvid nende majanduslikes, sotsiaalsetes ja strateegilistes väljundites. Viimase puhul tähendas see pigem enda kaitsmist Nõukogude ohu vastu, mis kaalus üle kolonialismi
annaabi.ee 
