Kohastumine
krüptilisus kadus mitteadaptiivselet põhjustel, näiteks nii, et putukas spetsialiseerus ümber
toituma teisele toidutaimele (vt nishi loengut). Uuel toidutaimel ei pruukinud ta sugugi olla enam
krüptiline, mispuhul polnud aposematismi evolutsioneerumisega kaotada enam midagi.
Neljandas võimalik seletus tugineb kiskja (eelkõige putuktoidulise linnu)
psühholoogilistele omapäradele, nt võimalikule neofoobiale (kõige uue kartusele). Nii näiteks
pole sugugi võimatu, et esimest aposemaatilist putukat välditi lihtsalt seetõttu, et ta oli
teistsugune kui seni linnu toiduks olnud saakloomad, sel puhul võis esimese aposemaadi
silmatorkavusest olla talle hoopiski rohkem kasu kui kahju.
Aposematismi evolutsiooni uurimisel on oluliseks kuid keeruliseks küsimuseks see, et
mil määral võivad kiskjate reaktsioonid teatud värvikombinatsioonidele olla spontaansed, st
annaabi.ee 
