või koguni ainurolli adaptiivses evolutsioonis. Neodarvinismi terminit kasutas esmakordselt George Romanes aastal 1895, tähistades sellega vaadet, mille kohaselt evolutsioon toimub üksnes loodusliku valiku teel nagu seda kirjeldasid nt. Alfred Wallace ja August Weismann. Neodarvinismi kohaselt on Darwini poolt võimalikuks peetud pangeneetiline pärandumine (s.t., et ka elu jooksul omandatud tunnused võiksid päranduda järglastele) võimatu. Kuni 1930. aastateni nimetati neodarvinismiks panselektsionistlikku vaadet evolutsioonile. Neodarvinismi 1930. aastate lõpul kujunenud variant kannab (eriti vene ja saksa kirjanduses) nime sünteetiline evolutsiooniteooria. Sünteetiline evolutsiooniteooria on bioloogias 1930. aastatel väljakujunenud neodarwinistlik teooria, millega ühendati Charles Darwini loodusliku valiku teooria, mis seletab liikide evolutsiooni, Gregor Mendeli geneetikateooriaga, mis tegeleb pärilikkusega. Sellega sai
kindlaid vastuseid olulistele bioloogilistele küsimustele - näit. kas populatsioonisised variandid on arvukad ehk siis väikesed, kas evolutsiooni kiiruse limiteerivaks faktoriks on kasulike mutatsioonide tekkekiirus, milline (kui suur) on loomuliku triivi osa - jne jne. Lisaks - terve rida suuri bioloogia probleeme, nagu seda on arengubioloogia, ei olnud pea üldse haaratud neodarvinismi süsteemi. Mõned autorid muide kutsuvadki seda post-moodsa sünteesi perioodi alles neodarvinismiks ja seostavad ta DNA kaksikspiraali avastamise ja edasise progressiga arusaamisest sellest, mismoel see pärilikkus ikka toimub, mis on geen ja millised on mutantide vormid molekulaarsel tasemel. Oluline on siin eelmise sünteesiga võrreldes asjaolu, et juhuslikule geneetilisele tiivile hakati pöörama palju suuremat tähelepanu - st. tema rolli evolutsiooni mõjutajana hakati pidama väga palju olulisemaks kui varemini
annaabi.ee 
