Inimese evolutsiooni vanad ja uued probleemid
Sinanthropus, Homo heidelbergensis, H. neanderthalensis, H. rhodesiensis, H.
soloensis jt.) ning nende fülogeneetiliste seoste mitmesugustest tõlgendustest.
Enamik tänapäeva paleoantropolooge käsitab inimlaste fossiilseid taksoneid märksa
laiemalt, arvestades taksonisisest mitmekesisust.
1.3. Inimlaste stadiaalne evolutsioon. Selle seisukoha järgi läbis inimese
evolutsioon rea selgepiirilisi staadiume (protantropus, arhantropus, paleoantropus,
neoantropus), mida iseloomustab evolutsioonilise arengutaseme ja eksisteerimisaja
range järgnevus. Kõik hominiidid, kes eksisteerisid ühel ja samal ajal, suruti ühte
arengustaadiumi ja seoti taksonoomilise ühtsusega. Näiteks kõiki
keskpaleoliitikumi (ca 120...40*103 a. vanuseid) inimfossiile püüti määratleda kui
neandertallasi (paleoantropusi), kuigi Aafrika ja Lähis-Ida "neandertallased"
erinesid oluliselt Euroopa "klassikalisest" vormist. (Stadiaalne käsitlus toimis
annaabi.ee 
