Hariduse ja kultuuri areng XIX sajandi lõpus ja XX sajandi alguses
Arenes küll teadus,
ent võõrvõimude käe all. Eestlastest teadlasi oli vähe ja kui neid sattus olema, tegelesid nad
peamisest eestluse ja Eestimaa rahvaga seotud rahvusteadlusega. Nende areng toimus läbi Õpetatud
Eesti Seltsi ning Eesti Kirjameeste seltsile, viimane kogus rahvaluulet. Kui aga Kirjameeste selts
peatati, kogumistööd vähenesid, ent 1907.aastal loodud Eesti Kirjanduse Selts jätkas seda. Sellest
ka nentimus, et loodus tühja kohta ei salli rahvustraditsioonide säilitamine jätkub nii või naa, selle
pärast pole meil tänapäevalgi ilmselt tarvis muretseda, kuniks aga tegijaid on.
Kirjanduse poole pealt viljeleti rahvusromantilist isamaalüürikat, mis esialgu proosa tahaplaanile
surus, ent peatselt hakkasid ilmavalgust nägema erinevad jutustused, nt Eduard Bornhöhe
(,,Tasuja"). See pani aluse XIX sajandi lõpul ülemineku poeesialt proosale ning teosed muutusid
annaabi.ee 
