E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
üles karates. «Kus mu silmad ja kõrvad olid? Nüüd ei maksa enam põgeneda. Vahest jätavad
nad meid puutumata. Ma ei näe Siimu nende hulgas.»
«Ära neid asjata ärrita!» palus Agnes.
«Jumal hoidku!» naeratas Gabriel. «Kui vastane minust kangem on, siis olen ma vagasem
kui lammas. Omalt poolt palun ma: ole kaval ja külma verega! Ma arvan, need ei ole muud
kui
põgenevad või riisuvad talupojad. Meie peame huntidega ulguma: mina olen muidugi
nendesugune ja sina -- kas tahad nüüd natukeseks ajaks minu vend Jüts olla?»
«Hea meelega.»
«Kena.»
Gabriel astus tulijatele paar sammu vastu. Neid oli kümme ratsameest, kõik väga kirjus,
322
kentsakalt kokkulapilud riides ja milmesugu sõja-riisladega ehilud; mõnel oli üks või kaks prii
hobust oheliku otsas.
«Tere, külamees!» hüüdis esimene ratsanik selges eesti keeles ja kargas kohe hobuse seljast
maha, mispeale kõik teised sedasama tegid