Ma isegi usun, et Nelly polegi väiksemale rahvamassile kontserdit andnud. Saal polnud isegi täis ega ka pooltäis. Kontsert oli iseenesest vahva, kuid olin veidi pettunud. Tavaliselt annavad kuulsused tunde kontsertit, kuid Nelly andis ainult kuskil 50min? Hakkasin ka hiljem mõtlema, et kas 60 oli 50min väärt. Vähemalt laulis ta väga hästi, lauluhääles ma ei olnud pettunud, see oli üsnagi sarnane sellele, mis häälega ta videotes laulab. Ootasin õige mitu kuud, et Nellyt näha, ta on kindlasti üks mu lemmikutest. Väga tore, et nägin teda isiklikult lausa!
Kas inimesed, kes selliselt surnud on, saavad õnnelikuks järgmises elus? Kas pealtvaatajad nutavad kurbusest või õnnest, et nad on olnud tunnistajaks millegile nii ilusale? Tugevaim tunne siin maailmas toob harva kaasa õnneliku lõpu siinses elus. Tänapäeval on mõisted “armastus” ja “sõprus” laienenud. Catherine armastas oma kõige lähemaid inimesi – oma isa, venda ja Heathcliff'i. Sõpradeks pidas neid, kellega pidevalt aega koos veetis ja mõtteid jagas – Nellyt, Edgar ja Isabella Lintonit. Nüüdisajal aga nimetatakse sõbraks ka seda, kellega oldakse ainult mõned korrad rääkinud ning võib-olla polegi kunagi nähtud, kuid kellega ei ole tekkinud vastastikke lahkarvamusi. Armastus tundub aga kiiresti kaduvat. “Ma armastan sind” öeldakse inimesele, kes paari kuu pärast on maha jäetud, sest armastust pole enam. See tuleneb muidugi suuresti sellest, et on levinud erinevad suhtlusvahendid, mille kasutamisel ei peagi inimesega otseselt kokku