A.dumas Kolm musketäri terve raamat
»
«Vannun teile, mitte mingisugust.»
Noormehe hääles oli niipalju rahu, külmaverelisust j isegi mahedust, et mileedi
rahunes.
Lõpuks pärast ligi tund aega kestnud teekonda peatu sõiduk raudvõre ees, mille
juurest viis tee massiivse ja karmijoonelise üksiku lossi juurde. Kui sõiduki rattad
keerlesid peenes liivas, kuulis mileedi valju kohinat ning sai aru, et seda tekitasid järsu
kalda vastu murduvad lained.
Sõiduk läbistas kaks võlvialust ja peatus lõpuks neljanurgelisel süngel hoovil.
Peaaegu kohe avanes sõiduki uks, noormees hüppas kergelt maha ja ulatas käe mileedile,
kes sellele toetudes astus omakorda küllaltki rahu likult maha.
«Siiski olen ma vang,» ütles mileedi, vaatas ringi ja tõstis siis kõige veetlevama
naeratusega silmad ohvitserile. «Kuid ma olen kindel, et mitte kauaks. Minu
südametunnistus ja teie viisakus, mu härra, on kindlaks pandiks,» lisas ta.
Kuigi kompliment oli peen, ei vastanud ohvitser midagi. Siis võttis ta oma vöölt
annaabi.ee 
