Urmas Sisask
Käegakatsutava unistuse
muusika õppimise kõrval tundus see võimatu unistusena. Sellegipoolest ei jätnud ta taeva
uurimist. Uueks vaatlusobjektiks sai päike. Urmas ehitas endale käesolevatest vahenditest isegi
erinevate suurustega teleskoobid. (Ibid, lk 34-35)
Varsti pärast teleskoopide ehitamist tundis ehitas ta oma isikliku tähetorni, sest internaadi katus, kus
ta tähevaatlust teostamas tavatses käia, ei rahuldanud teda enam. Nii ehitaski ta oma kodukohta
Vitile neljameetrise vaatlustorni, mis koosnes üksteise peale kaevusüsteemis risti laotud
puulaudadest. Kuid selle tähetorni puhus tuul ümber. (Ibid, lk 36)
Ühel 1974. a sügise pühapäevaõhtul saatis kasuisa Urmast Viti bussipeatusesse, kust poiss pidi
kooli sõitma. Kohas, kus tee hargnes kaheks, ütles ta: ,,Kaht teed korraga käia ei saa. Kui oled
muusikat õppima hakanud, siis tegele sellega. Kui meeldivad taevatähed, tuleb muusikaõpingud
katki jätta