Antiikkirjandus
kui jahikoer, kes mäel pesast ehmatand hirve on tormilist. Rinda tal kattis kilp särav, kaunisti
noore tehtud
ning teda nüüd oma ees ajab orgusid, urgusid ning imetaidurlik. Peas aga kiikus kiiver tal
mööda; helkiv
kuigi peidab see end vahel põõsaisse, jälgede neljaharjane, kus peal kuldsed lehvisid jõhvid –
järgi
ohtralt kinnitand neid oli harjadel kindlail
leiab ta koer ning taas ajab niikaua, kui rabab Hephaistos.
kinni
Nii nagu öil pimedail keset tähtesid muid särab
- nii ka nüüd kiire Peleidese eest ei selgelt
pääsenud Hektor.
annaabi.ee 
