Laenu tõttu pandi talupojale peale sunnismaisus, mis tähendas, et ta ei tohtinud ilma aadliku loata elukohta vahetada. Kui talupoeg ei olnud võimeline võlga tagasi maksma, siis muutus ta pärisorjaks. Mõisnik võis pärisorju osta, müüa, peksta jne. Talupoegadel oli palju kohustusi mõisa ees, nagu rakmetegu, mõisavoris käimine ja talvel pidi mõisale puid lõhkuma ja viima. Vene ajal tulid juurde veel pearahamaks, mida pidid maksma meessoost hinged ja nekrutis võtmine. 1784. aastal puhkesid pearaharahutused, talupojad arvasid, et kui riigile juba maksid, et siis mõisnikule enam maksma ei pea. Majanduslikult oli pärisorjus halb. Seda mõisteti juba Rootsi ajal, siis hakati pärisorjust kaotama mõisate redutseerimisega. 1802. aastal võeti vastu talurahvaregulatiiv. Seaduse tähtsaimaks sätteks oli talude pärandatava kasutusõiguse kehtestamine. Kui talupoeg oli oma koormised mõisnikule täitnud, ei tohtinud talupoega talust välja tõsta
Laenu tõttu pandi talupojale peale sunnismaisus, mis tähendas, et ta ei tohtinud ilma aadliku loata elukohta vahetada. Kui talupoeg ei olnud võimeline võlga tagasi maksma, siis muutus ta pärisorjaks. Mõisnik võis pärisorju osta, müüa, peksta jne. Talupoegadel oli palju kohustusi mõisa ees, nagu rakmetegu, mõisavoris käimine ja talvel pidi mõisale puid lõhkuma ja viima. Vene ajal tulid juurde veel pearahamaks, mida pidid maksma meessoost hinged ja nekrutis võtmine. 1784. aastal puhkesid pearaharahutused, talupojad arvasid, et kui riigile juba maksid, et siis mõisnikule enam maksma ei pea. Majanduslikult oli pärisorjus halb. Seda mõisteti juba Rootsi ajal, siis hakati pärisorjust kaotama mõisate redutseerimisega. 1802. aastal võeti vastu talurahvaregulatiiv. Seaduse tähtsaimaks sätteks oli talude pärandatava kasutusõiguse kehtestamine. Kui talupoeg oli oma koormised mõisnikule täitnud, ei tohtinud talupoega talust välja tõsta
annaabi.ee 
