E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
«Esimene on
mõstlikum . . . Noh, tulgu mis tuleb! Kaua mul muidugi enam elada pole.»
Üe taeva venisid pikkamisi kerged hõepilved, jahedast hommikutuulest aetud, kadudes
lõmatult sinavasse kaugusse. Vana mees tundis igatsust neile jäele minna . . .
VIII
Tundi kaks hiljem liikus jahirong lossiväravast välja.
Kõige ees nähti rüütel Konradi kõrget kuju. Ta istus oma vanadusest hoolimata ikka veel
sirgelt ja uhkelt toreda hobuse seljas. Isa kõrval ratsutas Emiilia, puhkevas neiuilus õitsev
preili, kelle sinistes silmades praegu elav rõõm läikis, puhas rõõm kullaga segatud rohelises
särava looduse ja imeselge, karastava õhu üle.
Kohe nende kännul ratsutasid rüütel Kuuno ja junkur Oodo juttu puhudes, kuid selle
vahega, et . Oodo kõigest südamest tänast jahiplaani arutas, kuna rüütel Kuuno, kõiki Oodo
arutusi tingimata õigeks kiites, salamahti teist jaluplaani haudus -- jahiks ilusa Emiilia
südamele.
annaabi.ee 
