Pannud kanda põrmandalle, See ei pääse surmasuusta, Võõrdub kuu valguselta, Päikese paistuselta. Meie, õed õnnetumad, Kaunid neitsid kolmekesi Langesime lapsepõlves Õnnetuse tuulehoolla, Viletsuse vihmasaolla Pärisorjaks Sarvikulle. Kaugelta meid kannetie, Tuhande versta tagant toodi Laia ilma lagedalta, Kena ilma keske elta Siia kurbaje külaje, Pika piinade pereje. Enne olid ilupäevad, Kus me kuninglikus koplis Kullerkupukujudena Kolmekesi kasvasime; Nüüdap peame, neitsikesed, Pärisorja olemises Raudakepi sunnitavad, Peretaadi sõnakuuljad, Pereeide käskujalad, Töösida toimetama, Mis meil peale pandanekse. Ehk tuleks tulista lunda, Sajaks rauasta raheta, Valaks vihma vardaasta: Ikka peab ori olema, Ikka mineja minema, Kohe käima korraline, Varsti käima vaenelapsi, Enne koitu koovitaja, Enne muida musta lindu, Pärast päeva pääsukene. Taara heldus kinkis meile Närtsimata nooruspäevi, Õnne kevadista iga, Alalista palgepuna:
ilmingutest. (Vt näiteks rahvalaulu traditsioonilisuse erinevatest astmetest: Ingrid Rüütel. Varafolkloorselt vokaalzhanridelt lauluni. III. Mäetagused nr.10, 1999. Tagasi põhimõistete loendi juurde 3.4. Stereotüüp Stereotüübi mõistet on kasutatud: tekstitasandil mentaalsel tasandil. Rahvaluuleteksti tasandil tähendab stereotüüp teatud liiki kordumist tekstis, näiteks regilaulu laulualgusvormelid või pöördumisvormelid nagu: Neitsikesed, noorukesed, muinasjuttude algus- vm vormelid. Mentaalsel tasandil on stereotüüp tundmatu seletamine tuntu kaudu; on rühma ühtekuuluvustunnet näitav ja kujundav väline märk, seotud rühma identiteediga (nii enesemääratluse kui ka teistepoolse määratlusega). Stereotüüp -- see on teadmine, kuidas midagi teha, kuidas teatud olukorras toimida. Teadmine, et väikest last saab rahustada kuss-kuss häälitsusega, et tuttavat nähes öeldakse tere
annaabi.ee 
