mälestustele ning tahtmatuses lahkuda. Kuid nüüd on teie kord vaadata tagasi. Tänasel päeval meenutagem neid hetki, mis te üheskoos olete läbi elanud, mida koos hästi teinud ja kuidas koos pahandustesse sattunud. Oleme täna siin, et saata teid edasi eksamitele ja panna punkt teie 9 aasta töödele ja tegemistele. Nende aastate jooksul olete saanud palju targemaks, julgemaks, leidnud palju sõpru ja veetnud koos toredaid aegu. Olete sirgunud tublideks neidudeks ja noormeesteks, kes vaatavad lootusrikkalt tulevikku. Teie kutsevalikul on kõik teed avatud. Kes valib tee keskkooli, kes aga kutseharidus keskustesse. Meie koolipere poolt kõvasti edu edasistes eksamites ja pea püsti, ning sära silmis edasi, nagu teil alati kombeks on olnud. Õpi tegema siis kui ei taha ja leppima siis kui ei saa. Õpi nägema siis kui on pime ja kuulma ning kuulama ka. Õpi naerma siis kui on valus ja uskuma siis kui ei tea. Õpi andma kui keegi ei palu ja minema
Vanematega suheldakse vaid siis kui raha tahetakse. Tol ajal oli pereplaneering vägagi paigas. Ühes suures talumajas elas kolm põlvkonda kenasti koos. Mida rohkem rahvast seda parem, sest siis sai kiiremini tehtud kõikvõimalikud tööd- majapidamistööd, loomadega seotud tööd laudas, karjamaal heinategemine ja veel palju muudki. Lapsed hakkasid juba väga noorelt kodutöid tegema, sest lisakäsi oli ju alati vaja. Kui tütardest lapsed noorteks neidudeks sirgusid, siis neile otsiti naaberkülast juba peigmees ka välja, loomulikult see kõige töökam. Ühesõnaga sel ajal planeerisid vanemad paljugi enda laste eest juba ära. Kui rääkida sellest, kuidas vanemad enda võsukeste elu ära planeerivad, saame me rääkida, kui sukeldume kaugetesse India maadesse. Seal ei ole noorukitel üldse mitte mingit õigust valida endale sobiv kaasa, et temaga veeta kaunis ja pikk elu. Lugedes kohalikku
annaabi.ee 
