Luulekava Johannes Semperi ja Artur Adsoni luulest
viimne suudlus panti,
ka veel siis, kui juba tuulde
kõik me saatus kanti (1:142).
Ei raskemat ma koormat eales kandnud (1:188)...
Ma kandsin mulda ihu oma ihust (1:188).
Sind enda lähedale igatsesin, ma ise
teel olin sinu jälgedes (1:188).
Ma vaimun kõnni kaema paiku noid,
ma miis, kel joba lagipää puulhõrre,
kel elutraavli joba kaunis loid (2:71).
Nink korjat sis kokku, mis mineväst aost
sait hüvvä nink kallist, tost pääpadja säät,
loet tulevit päivi nink neidegi jaost
und parembat näten pia magama jäät (2:89).
Sa usud: nagu unenägu öösse
nii kaob su selja taha silmapilgus
pikk kannatusterodu (1:135)
ja saabub ammuoodat kodu (1:135).
Seo raamat kui ma ütskõrd ärä koole
jääp minust pallu kavvemb elämä (2:106).
Siis olgu nii, et mis ma jätnü maha,
om tollele, kes temä valla lööp (2:106).
Nii kui tol, kel elulõpp om käen,
suuv viil läbi kävve sünnüraja´,
niida tõmmas minnu igätsüse väen
annaabi.ee 
